Kaasaegse meditsiini valdkonnas on tehisluu kui oluline meditsiinitehnoloogia toonud uut lootust lugematutele patsientidele. Materjaliteaduse ja meditsiinitehnika abil mängib tehisluu üha olulisemat rolli luude parandamisel ja rekonstrueerimisel. Samal ajal on inimestel tehisluu kohta palju küsimusi. Näiteks milliste haiguste raviks tehisluu sobib? Kas tehisluu sünteesimiseks kasutatavad materjalid on inimkehale kahjulikud? Millised on tehisluu kõrvaltoimed? Järgmisena viime läbi nende küsimuste põhjaliku analüüsi.
Kunstluuimplantaatidele sobivad haigused
Kunstliku luuimplantaadi tehnoloogiat kasutatakse laialdaselt mitmesuguste luudega seotud haiguste ravis. Ortopeediliste traumade valdkonnas, kui luudefektid on põhjustatud rasketest luumurdudest, saab tehisluud kasutada täitematerjalina, et täita luu puuduv osa ja soodustada luumurrukoha paranemist. Näiteks kui patsiendil on avatud killustikust luumurd, luu on tugevalt kahjustatud ja autoloogne luusiirdamine on kahjustatud, saab tehisluu pakkuda luumurrukohale tuge ja luua luurakkude kasvu soodustava mikrokeskkonna.
Luukasvajate ravis jäävad pärast kasvaja eemaldamist sageli suured luudefektid. Kunstluu implanteerimine aitab taastada luude kuju ja funktsiooni, säilitada jäsemete terviklikkust ning vältida luukadu põhjustatud jäsemete puuet. Lisaks kasutatakse selgrookirurgias kunstluud sageli nimmelülide sulandamiseks, eesmise kaelalülide sulandamiseks ja muudeks operatsioonideks. Seda saab kasutada lülidevahelise ruumi täitmiseks, selgroolülide vahelise luude sulandumise soodustamiseks, selgroo struktuuri stabiliseerimiseks ning lülidevahelise ketta kahjustuste ja ebastabiilsuse põhjustatud valu ja närvikompressiooni sümptomite leevendamiseks. Lisaks võib kunstluu mõnedel eakatel patsientidel, kellel on osteoporootilised lülide kokkusurumismurrud, parandada selgroolüli tugevust pärast implanteerimist, leevendada valu ja parandada patsiendi elukvaliteeti.
Sünteetiliste tehisluumaterjalide ohutus
Sünteetiliste tehisluude materjaliohutus on inimeste tähelepanu keskpunktis. Praegu on tavaliselt kasutatavate tehisluude materjalide hulka peamiselt biokeraamilised materjalid (näiteks trikaltsiumfosfaat ja hüdroksüapatiit), bioklaas, metallmaterjalid (näiteks titaanisulam ja titaan) ja polümeermaterjalid (polüpiimhape). Enne inimkehasse kandmist on need materjalid läbinud palju eksperimentaalseid uuringuid ja range kliinilise kontrolli.
Biokeraamilistel materjalidel on hea bioühilduvus ja osteokonduktiivsus. Nende keemiline koostis on sarnane inimese luudes leiduvate anorgaaniliste komponentidega. Need suudavad suunata luurakkude kasvu ja diferentseerumist materjali pinnal ning järkjärgulist sulandumist inimkehaga. Üldiselt ei põhjusta need ilmseid immuunsüsteemi hülgamisreaktsioone. Bioklaasil on ka suurepärane bioloogiline aktiivsus ja see suudab moodustada luukoega tugeva keemilise sideme, et soodustada luukoe taastumist ja uuenemist. Titaanisulamitel ja titaanil on kõrge tugevus, korrosioonikindlus ja hea bioühilduvus. Neid kasutatakse laialdaselt tehisliigestes ja luude fikseerimise seadmetes. Pikaajalised kliinilised rakendusandmed näitavad ka nende äärmiselt kõrget ohutust. Lagunevad polümeermaterjalid võivad organismis järk-järgult laguneda kahjututeks väikesteks molekulideks ning inimkeha metaboliseerib ja eritab need, vältides sekundaarse kirurgia ohtu. Kuigi need materjalid on üldiselt ohutud, võivad mõned patsiendid olla teatud koostisosade suhtes allergilised või esineda muid individuaalsete erinevuste tõttu kõrvaltoimeid.
Kunstliku luu kõrvaltoimed
Kuigi tehisluu võib enamikul juhtudel luu taastumist tõhusalt soodustada, võib sellel olla mõningaid kõrvalmõjusid. Implanteerimisoperatsioonil endal on teatud riskid, näiteks infektsioon ja verejooks. Kui haava pärast operatsiooni korralikult ei ravita, võivad bakterid tungida operatsioonikohta ja põhjustada infektsiooni, mis viib lõpuks lokaalse punetuse, turse, valu ja palaviku tekkeni. Rasketel juhtudel võib see mõjutada tehisluu paranemist ja isegi nõuda tehisluu eemaldamist debridementideks. Lisaks võivad mõnedel patsientidel pärast tehisluu implanteerimist tekkida lokaalne valu ja turse, mis võib olla seotud keha stressireaktsiooniga pärast materjali implanteerimist ja ümbritsevate kudede adaptiivsete muutustega. Üldiselt valu aja jooksul järk-järgult vaibub, kuid mõnel patsiendil kestab valu kauem ja mõjutab nende igapäevaelu.
Lisaks võtab tehisluude ja inimluude ühinemine teatud aja. Kui paranemisprotsessi käigus tabab neid väline jõud või liigne aktiivsus, võivad tehisluud nihkuda või lõdveneda, mõjutades parandamisefekti, ning nende korrigeerimiseks või kinnitamiseks on vaja operatsiooni. Lisaks on lagunevatest materjalidest valmistatud tehisluude puhul individuaalsed erinevused lagunemiskiiruses ja lagunemissaaduste ainevahetusprotsessis. Kui need lagunevad liiga kiiresti, ei pruugi need pakkuda luude parandamiseks piisavalt tuge. Kui lagunemissaadusi ei õnnestu organismist õigeaegselt eritada, kogunevad need lokaalselt, mis võib põhjustada põletikulisi reaktsioone ja mõjutada kudede taastumist.
IÜldiselt pakub tehisluu tõhusat ravi paljudele luuhaigustega patsientidele. Sobivates tingimustes kasutamisel võib see oluliselt parandada patsientide elukvaliteeti. Kuigi tehisluu sünteesimiseks kasutatavad materjalid on üldiselt ohutud, on neil teatud riskid ja kõrvaltoimed. Teaduse ja tehnoloogia arenguga eeldatakse, et tehisluu materjalid ja tehnoloogiad on tulevikus täiuslikumad, mis võib pakkuda patsientidele paremat ravikogemust ja ideaalsemaid raviefekte.
Postituse aeg: 04.07.2025
