Viimastel aastakümnetel on proksimaalsete õlavarreluu murdude (PHF) esinemissagedus suurenenud rohkem kui 28% ja kirurgiliste operatsioonide määr on suurenenud rohkem kui 10% 65-aastastel ja vanematel patsientidel. Ilmselgelt on luutiheduse vähenemine ja kukkumiste arvu suurenemine suureneva eaka elanikkonna peamised riskitegurid. Kuigi ümberasustatud või ebastabiilsete PHF-ide raviks on saadaval mitmesuguseid kirurgilisi ravimeetodeid, puudub eakate jaoks parima kirurgilise lähenemisviisi osas üksmeel. Nurka stabiliseerivate plaatide väljatöötamine on pakkunud ravivõimalust PHF-i kirurgiliseks raviks, kuid arvestada tuleb kõrge tüsistuste esinemissagedusega kuni 40%. Kõige sagedamini teatatud on adduktsiooni kollaps koos kruvi nihkumisega ja õlavarreluu pea avaskulaarne nekroos (AVN).
Murru anatoomiline vähendamine, õlavarreluu momendi taastamine ja kruvi täpne subkutaanne fikseerimine võivad selliseid tüsistusi vähendada. Kruviga fikseerimist on sageli raske saavutada osteoporoosist põhjustatud proksimaalse õlavarreluu luu kvaliteedi halvenemise tõttu. Selle probleemi lahendamiseks on luu-kruvi liidese tugevdamine halva luukvaliteediga polümetüülmetakrülaadi (PMMA) luutsemendi kandmisega kruvi otsa ümber uus lähenemisviis implantaadi kinnitustugevuse parandamiseks.
Käesoleva uuringu eesmärk oli hinnata ja analüüsida nurga all olevate stabiliseerimisplaatidega ravitud PHF-ide radiograafilisi tulemusi ja täiendavat kruviotsiku suurendamist vanematel kui 60-aastastel patsientidel.
Ⅰ.Materjal ja meetod
Kokku 49 patsiendile tehti nurgaga stabiliseeritud plaatimine ja täiendav tsemendi suurendamine kruvidega PHF-i jaoks ning uuringusse kaasati 24 patsienti kaasamis- ja välistamiskriteeriumide alusel.
Kõik 24 PHF-i klassifitseeriti Sukthankari ja Herteli poolt kasutusele võetud HGLS-i klassifikatsioonisüsteemi abil, kasutades operatsioonieelseid CT-skaneeringuid. Hinnati nii operatsioonieelseid kui ka postoperatiivseid tavalisi radiograafiaid. Luumurru piisav anatoomiline vähenemine loeti saavutatuks, kui õlavarreluu pea mugulus oli uuesti vähenenud ja see näitas vähem kui 5 mm vahet või nihkumist. Adduktsioonideformatsioon määratleti kui õlavarreluu pea kalle õlavarreluu suhtes, mis oli väiksem kui 125° ja valgusdeformatsioon oli suurem kui 145°.
Kruvi esmane läbitungimine määratleti kui kruvi ots, mis tungib läbi õlavarreluu pea medullaarse ajukoore piiri. Sekundaarne luumurru nihkumine defineeriti kui vähenenud tuberosity nihkumine üle 5 mm ja/või peafragmendi kaldenurga muutus rohkem kui 15° järelkontrollröntgenogrammil võrreldes intraoperatiivse radiograafiaga.
Kõik operatsioonid viidi läbi deltopectoralis major lähenemisviisi abil. Murdude vähendamine ja plaadi positsioneerimine viidi läbi standardsel viisil. Kruvitsemendi suurendamise tehnikas kasutati kruviotsiku suurendamiseks 0,5 ml tsementi.
Immobiliseerimine viidi läbi operatsioonijärgselt õla jaoks kohandatud käerihmaga 3 nädala jooksul. Varajane passiivne ja abistav aktiivne liikumine koos valu modulatsiooniga alustati 2 päeva pärast operatsiooni, et saavutada täielik liikumisulatus (ROM).
Ⅱ.Tagajärg.
Tulemused: kaasati 24 patsienti, kelle keskmine vanus oli 77,5 aastat (vahemik 62–96 aastat). Kakskümmend üks oli naissoost ja kolm meest. Viis 2-osalist luumurdu, 12 3-osalist luumurdu ja seitse 4-osalist luumurdu raviti kirurgiliselt, kasutades nurga all olevaid stabiliseerimisplaate ja täiendavat kruvitsemendi suurendamist. Kolm 24 murrust olid õlavarreluu peamurrud. Anatoomiline vähenemine saavutati 12 patsiendil 24-st; mediaalse ajukoore täielik vähenemine saavutati 15 patsiendil 24-st (62,5%). Kolm kuud pärast operatsiooni oli 21 patsiendist 20 (95,2%) saavutanud luumurdude, välja arvatud 3 patsienti, kes vajasid varajast revisjonioperatsiooni.
Ühel patsiendil tekkis 7 nädalat pärast operatsiooni varajane sekundaarne nihe (õlavarreluu pea fragmendi tagumine pöörlemine). Revisjon viidi läbi õla täieliku vastupidise artroplastikaga 3 kuud pärast operatsiooni. Operatsioonijärgse radiograafilise jälgimise ajal täheldati 3 patsiendil (kellest kahel olid õlavarreluu peamurrud) väikese intraartikulaarse tsemendi lekke tõttu (ilma suurema liigese erosioonita) tingitud kruvi esmast läbitungimist. Kahel patsiendil tuvastati kruvi läbitungimine nurga stabiliseerimisplaadi C-kihis ja teisel patsiendil E-kihis (joonis 3). Kahel neist kolmest patsiendist tekkis seejärel avaskulaarne nekroos (AVN). Patsientidele tehti AVN-i tekke tõttu revisjonioperatsioon (tabelid 1, 2).
Ⅲ.Arutelu.
Proksimaalsete õlavarreluu murdude (PHF) kõige sagedasem komplikatsioon on lisaks avaskulaarse nekroosi (AVN) tekkele kruvide nihkumine koos sellele järgneva õlavarreluu pea fragmendi adduktsioonilise kokkuvarisemisega. Selles uuringus leiti, et tsemendikruvi suurendamise tulemuseks oli ühendusmäär 95,2% 3 kuu pärast, sekundaarse nihke määr 4,2%, AVN määr 16,7% ja kogu revisjonimäär 16,7%. Kruvide tsemendiga suurendamine andis sekundaarse nihke määra 4,2% ilma aduktsiooni kokkuvarisemiseta, mis on madalam määr võrreldes ligikaudu 13,7–16% tavapärase nurga all oleva plaadikinnitusega. Soovitame tungivalt teha jõupingutusi piisava anatoomilise vähendamise saavutamiseks, eriti mediaalse õlavarreluu ajukoores PHF-ide nurga all fikseerimisel. Isegi kui rakendatakse täiendavat kruviotsiku suurendamist, tuleb arvestada üldtuntud võimaliku rikke kriteeriumidega.
Üldine läbivaatamismäär 16,7%, kasutades kruviotsa suurendamist selles uuringus, jääb PHF-i traditsiooniliste nurkstabiliseerimisplaatide varem avaldatud revisjonimäärade madalamasse vahemikku, mis on näidanud eakate inimeste revisjonimäärade vahemikku 13% kuni 28%. Ei oota. Prospektiivne, randomiseeritud, kontrollitud mitmekeskuseline uuring, mille viisid läbi Hengg et al. ei näidanud tsemendikruvi suurendamise kasulikkust. Kokku 65 patsiendi hulgast, kes läbisid 1-aastase jälgimise, tekkis mehaaniline rike 9 patsiendil ja 3 augmentatsioonirühmas. AVN-i täheldati 2 patsiendil (10,3%) ja 2 patsiendil (5,6%) mitte-tugevdatud rühmas. Üldiselt ei olnud kahe rühma vahel olulisi erinevusi kõrvalnähtude esinemise ja kliiniliste tulemuste osas. Kuigi need uuringud keskendusid kliinilistele ja radioloogilistele tulemustele, ei hinnatud neis röntgenograafiaid nii üksikasjalikult kui käesolevas uuringus. Üldiselt olid radioloogiliselt tuvastatud tüsistused sarnased selle uuringuga. Ükski neist uuringutest ei teatanud intraartikulaarsest tsemendi lekkest, välja arvatud Hengg jt uuring, kus täheldati seda kõrvaltoimet ühel patsiendil. Käesolevas uuringus täheldati primaarset kruvi läbitungimist kaks korda tasemel C ja üks kord tasemel E, millele järgnes intraartikulaarne tsemendi leke ilma kliinilise tähtsuseta. Enne igale kruvile tsemendi suurendamist süstiti fluoroskoopilise kontrolli all kontrastainet. Siiski tuleks käsivarre erinevates asendites teha erinevaid radiograafilisi vaateid ja neid hoolikamalt hinnata, et välistada igasugune esmane kruvi läbitungimine enne tsemendi pealekandmist. Lisaks tuleks vältida kruvide tsemendiga tugevdamist tasemel C (kruvi erinev konfiguratsioon), kuna on suurem risk põhikruvi läbitungimiseks ja sellele järgnevaks tsemendi lekkimiseks. Tsemendikruvi otsiku suurendamine ei ole soovitatav õlavarreluu peamurdudega patsientidel, kuna selle luumurru puhul on täheldatud suurt intraartikulaarse lekke potentsiaali (täheldatud 2 patsiendil).
VI. Järeldus.
PHF-ide ravis nurgaga stabiliseeritud plaatidega, kasutades PMMA tsementi, on tsemendikruvi otsa suurendamine usaldusväärne kirurgiline meetod, mis parandab implantaadi fikseerimist luu külge, mille tulemuseks on osteoporoosiga patsientidel madal sekundaarne nihkumise määr 4,2%. Võrreldes olemasoleva kirjandusega, täheldati avaskulaarse nekroosi (AVN) esinemissageduse suurenemist peamiselt raskete luumurdude korral ja sellega tuleb arvestada. Enne tsemendi pealekandmist tuleb kontrastaine manustamisega hoolikalt välistada mis tahes intraartikulaarne tsemendi leke. Kuna õlavarreluu peamurdude korral on suur risk intraartikulaarse tsemendi lekkeks, ei soovita me selle murru korral tsemendikruvi otsiku suurendamist.
Postitusaeg: august 06-2024
