Viimase paarikümne aasta jooksul on proksimaalsete humeraalsete luumurdude (PHF) esinemissagedus kasvanud enam kui 28% ja kirurgiline määr on suurenenud enam kui 10% 65 -aastastel ja vanematel patsientidel. Ilmselt on suurenenud eakate elanikkonna peamised riskifaktorid luude tiheduse vähenenud ja suurenenud languste arv. Kuigi ümberasustatud või ebastabiilsete PHF -de raviks on saadaval mitmesuguseid kirurgilisi ravimeetodeid, pole eakate jaoks parima kirurgilise lähenemisviisi osas üksmeel. Nurga stabiliseerimisplaatide väljatöötamine on andnud ravivõimaluse PHF -i kirurgiliseks raviks, kuid tuleb kaaluda kõrget komplikatsioonide määra. Kõige sagedamini teatatud on adduktsiooni kokkuvarisemine koos humuliku pea kruvide dislodgeerimise ja avaskulaarse nekroosiga (AVN).
Selliseid komplikatsioone võib vähendada luumurru anatoomiline vähendamine, humeraalmomendi taastamine ja kruvi täpne subkutaanne fikseerimine. Kruvi fikseerimist on osteoporoosist põhjustatud proksimaalse õlavarre ohustatud luukvaliteedi tõttu sageli keeruline saavutada. Selle probleemi lahendamiseks on luukruviliidese tugevdamine halva luukvaliteediga, rakendades kruvi otsa ümber polümetüülmetakrülaadi (PMMA) luutsementi, on uus lähenemisviis implantaadi fikseerimise tugevuse parandamiseks.
Käesoleva uuringu eesmärk oli hinnata ja analüüsida nurga all olevate stabiliseerimisplaatidega töödeldud PHF -de radiograafilisi tulemusi ja täiendavat kruvi otsa suurendamist vanematel kui 60 -aastastel patsientidel.
Ⅰ.Materjal ja meetod
Kokku 49 patsienti läbis nurgatabiliseeritud plaadistamise ja täiendava tsemendi suurendamise PHF-i kruvidega ning uuringusse kaasati 24 patsienti kaasamise ja välistamise kriteeriumide põhjal.
Kõik 24 PHF -i klassifitseeriti, kasutades HGLS -i klassifitseerimissüsteemi, mille tutvustas Sukthankar ja Hertel, kasutades operatsioonieelset CT -skaneeringut. Hinnati nii operatsioonieelseid radiograafiaid kui ka operatsioonijärgseid tavalisi radiograafiaid. Murru piisavat anatoomilist vähenemist kaaluti, kui humeraalse pea tuberositeet taandati ja näitas vähem kui 5 mM lõhet või nihet. Adduktsiooni deformatsioon määratleti kui humeraalse pea kalduvust võrreldes vähem kui 125 ° ja valguse deformatsiooniga humaraalvõlli suhtes ja määratleti üle 145 °.
Kruvi primaarne läbitungimine määratleti kui kruvi ots, mis tungis humeraalse pea medullaarse koore piiri. Teisese luumurdu nihe määratleti kui vähendatud tuberosus, mis oli üle 5 mm ja/või üle 15 ° muutumise pea fragmendi kaldenurgast järelkontrolli radiograafil, võrreldes intraoperatiivse radiograafiga.
Kõik operatsioonid viidi läbi Deltopectorali suure lähenemisviisi kaudu. Murru vähendamine ja plaatide positsioneerimine viidi läbi standardsel viisil. Kruvi-tsemendi suurendamise tehnika kasutati kruvi otsa suurendamiseks 0,5 ml tsementi.
Immobiliseerimine viidi operatsioonijärgselt läbi 3 nädala jooksul õla kohandatud käsivarrega. Varase passiivse ja abistatud aktiivse liikumise valu modulatsiooniga algatati 2 päeva pärast operatsiooni, et saavutada täielik liikumisulatus (ROM).
Ⅱ.Tagajärg.
Tulemused: kaasati kakskümmend neli patsienti, keskmise vanusega 77,5 aastat (vahemik 62–96 aastat). Kakskümmend üks olid naised ja kolm meessoost. Viis 2-osalist luumurdu, 12 3-osalist luumurdu ja seitset 4-osalist luumurdu raviti kirurgiliselt, kasutades nurga all olevaid stabiliseerimisplaate ja täiendavat kruvikindide suurendamist. 24 -st luumurrust kolm olid humuraalsed peamurrud. 24 -st patsiendist 12 -st saavutati anatoomiline vähendamine; Mediaalse ajukoore täielik vähendamine saavutati 24 -st patsiendist 15 (62,5%). 3 kuud pärast operatsiooni oli 21 -st patsiendist (95,2%) saavutanud murdumisühingu, välja arvatud 3 patsienti, kes vajasid varajast revisjonioperatsiooni.
Ühel patsiendil tekkis 7 nädalat pärast operatsiooni varajase sekundaarse nihkega (humeraalse pea fragmendi tagumine pöörlemine). Redaktsioon viidi läbi 3 kuud pärast operatsiooni vastupidise kogu õla artroplastikaga. Kruvi primaarset läbitungimist väikese intraartikulaarse tsemendi lekke tõttu (ilma liigese suure erosioonita) täheldati operatsioonijärgse radiograafilise jälgimise ajal 3 patsiendil (kahel neist oli humeraalseid peamurdusid). Kruvi läbitungimine tuvastati nurga stabiliseerimisplaadi C -kihis kahel patsiendil ja E -kihis teises (joonis 3). Neist kolmest patsiendist tekkis hiljem avaskulaarne nekroos (AVN). Patsiendid läbis AVN -i arengu tõttu redaktsioonioperatsiooni (tabelid 1, 2).
Ⅲ.Arutelu.
Kõige tavalisem komplikatsioon proksimaalsetes humeraalsetes luumurdudes (PHF) on lisaks avaskulaarse nekroosi (AVN) tekkele kruvide dislodgement, millele järgnevat humuraalse pea fragmendi adduktsiooni kokkuvarisemist. Selles uuringus leiti, et tsemendi kerimise suurendamise tulemuseks oli ametiühingute määr 95,2%3-kuulisel korral, teisene nihkemäär 4,2%, AVN-i määr 16,7%ja kogu revisjoni määr 16,7%. Kruvide tsemendi suurendamise tulemuseks oli sekundaarne nihkekiirus 4,2% ilma adduktsiooni kokkuvarisemiseta, mis on madalam määr, võrreldes tavalise nurga all oleva plaadi fikseerimisega umbes 13,7-16%. Soovitame tungivalt teha jõupingutusi piisava anatoomilise vähenemise saavutamiseks, eriti PHF -de nurga all oleva plaadi fikseerimise mediaalse humeraalse koore osas. Isegi kui rakendatakse täiendavat kruvi otsa suurendamist, tuleb kaaluda tuntud potentsiaalseid tõrkekriteeriume.
Üldine revisjonimäär 16,7%, kasutades kruvi otsa suurendamist selles uuringus, on PHF -i traditsiooniliste nurga stabiliseerimisplaatide varem avaldatud revisjonimäärade madalam vahemikus, mis on näidanud eakate elanikkonna revisjonimäärasid vahemikus 13–28%. Ei oota. Perspektiivne, randomiseeritud, kontrollitud mitmekeskuseline uuring, mille viisid läbi Hengg jt. ei näidanud tsemendkruvi suurendamise eeliseid. Kokku 65 patsiendi seas, kes lõpetasid üheaastase järelkontrolli, toimus mehaaniline ebaõnnestumine 9 patsiendil ja 3 augmentatsioonirühmas. AVN-i täheldati kahel patsiendil (10,3%) ja kahel patsiendil (5,6%) täiustamata rühmas. Üldiselt ei olnud kahe rühma vahel kõrvaltoimete ja kliiniliste tulemuste esinemises olulisi erinevusi. Ehkki need uuringud keskendusid kliinilistele ja radioloogilistele tulemustele, ei hinnanud nad radiograafiaid nii detailselt kui see uuring. Üldiselt olid radioloogiliselt tuvastatud komplikatsioonid sarnased selles uuringus osalenud. Ükski neist uuringutest ei teatanud artikulaarse tsemendi lekkest, välja arvatud Hengg jt uuring, kes täheldasid seda kahjulikku sündmust ühel patsiendil. Käesolevas uuringus täheldati kruvide primaarset läbitungimist kaks korda C-tasemel ja üks kord E tasemel E-l, järgneva arstikulaarse tsemendi lekkega ilma kliinilise olulisuseta. Enne kui iga kruvi rakendati tsemendi suurendamise rakendamist, süstiti kontrastaine fluoroskoopiline kontroll. Erinevad radiograafilised vaated tuleks siiski erinevates käepositsioonides läbi viia ja hinnata hoolikamalt, et välistada kruvide primaarse läbitungimine enne tsemendi pealekandmist. Lisaks tuleks kruvide C -kruvide tsemendi tugevdamist (kruvi erinev konfiguratsioon) vältida, kuna kruvide peamise läbitungimise ja sellele järgneva tsemendi leke on suurem risk. Tsemendkruvi otsa suurendamist ei soovitata humeraalsete peamurdudega patsientidel, kuna selles luumurdudes täheldati intraartikulaarse lekke suurt potentsiaali (täheldatud kahel patsiendil).
Vi. Järeldus.
PHF-de ravis nurgatabiliseeritud plaatidega, kasutades PMMA-tsementi, on tsemendi kruvi otsa suurendamine usaldusväärne kirurgiline tehnika, mis suurendab implantaadi fikseerimist luu külge, mille tulemuseks on osteoporootilistel patsientidel madal sekundaarne nihkekiirus 4,2%. Võrreldes olemasoleva kirjandusega täheldati suurenenud avaskulaarse nekroosi (AVN) esinemissagedust peamiselt raskete luumurdude korral ja seda tuleb arvestada. Enne tsemendi pealekandmist tuleb igasugune tsemendisisene leke hoolikalt välja jätta keskmise manustamisega. Kuna tsemendisisese lekke suure riski tõttu humaraalse pea luumurdudes ei soovita me tsemendi kruvi otsa suurendamist selles luumurrul.
Postiaeg: august-06.-20124
