Hambalüli eesmine kruvifiksatsioon säilitab C1-2 pöörlemisfunktsiooni ja kirjanduses on teatatud selle fusioonimäärast 88–100%.
2014. aastal avaldasid Markus R jt ajakirjas The Journal of Bone & Joint Surgery (Am) õpetuse hambaluumurdude eesmise kruvifiksatsiooni kirurgilise tehnika kohta. Artiklis kirjeldatakse üksikasjalikult kuues etapis kirurgilise tehnika põhipunkte, operatsioonijärgset järelkontrolli, näidustusi ja ettevaatusabinõusid.
Artiklis rõhutatakse, et ainult II tüüpi luumurrud sobivad otseseks eesmiseks kruvifiksatsiooniks ja eelistatud on ühe õõneskruviga fikseerimine.
1. samm: Patsiendi intraoperatiivne positsioneerimine
1. Operaatori jaoks tuleb teha optimaalsed anteroposteriorsed ja lateraalsed röntgenpildid.
2. Patsienti tuleb operatsiooni ajal hoida avatud suuga asendis.
3. Enne operatsiooni algust tuleks luumurd võimalikult palju ümber paigutada.
4. Emakakaela lülisammast tuleks võimalikult palju üleliia sirutada, et saavutada odontoidprotsessi aluse optimaalne paljastumine.
5. Kui kaelalülide üleliigne sirutamine ei ole võimalik – nt üleliigutusmurdude korral, mille korral on hambajuure peapoolse otsa nihkumine tagurpidi –, võib kaaluda patsiendi pea kallutamist kere suhtes vastassuunas.
6. fikseerige patsiendi pea võimalikult stabiilsesse asendisse. Autorid kasutavad Mayfieldi pearaami (näidatud joonistel 1 ja 2).
2. samm: kirurgiline lähenemine
Hingetoru eesmise kihi paljastamiseks kasutatakse standardset kirurgilist lähenemist, kahjustamata olulisi anatoomilisi struktuure.
3. samm: Kruvi sisenemispunkt
Optimaalne sisenemispunkt asub C2 lülikeha aluse eesmises alumises servas. Seetõttu peab C2-C3 ketta esiserv olema paljastatud. (nagu on näidatud allpool joonistel 3 ja 4) Joonis 3
Joonisel 4 olev must nool näitab, et C2 selgroo eesmist osa vaadeldakse hoolikalt aksiaalse kompuutertomograafia filmi preoperatiivse lugemise ajal ja seda tuleb kasutada anatoomilise orientiirina nõela sisestamise koha määramiseks operatsiooni ajal.
2. Kinnitage sisenemispunkt kaelalüli anteroposteriorse ja lateraalse fluoroskoopilise vaate all. 3.
3. Lükake nõel C3 ülemise otsaplaadi eesmise ülemise serva ja C2 sisenemispunkti vahele, et leida optimaalne kruvi sisenemispunkt.
4. samm: Kruvide paigutus
1. Esmalt sisestatakse juhikuna 1,8 mm läbimõõduga GROB-nõel, kusjuures nõel on suunatud veidi notokordi tipu taga. Seejärel sisestatakse 3,5 mm või 4 mm läbimõõduga õõneskruvi. Nõela tuleks alati aeglaselt peaaju suunas edasi lükata anteroposteriorse ja lateraalse fluoroskoopilise jälgimise all.
2. Asetage õõnespuur fluoroskoopilise jälgimise all juhttihvti suunas ja liigutage seda aeglaselt edasi, kuni see tungib luumurrusse. Õõnespuur ei tohiks tungida notokordi peapoolse külje kortikaalsesse kihti, et juhttihvt koos õõnespuuriga välja ei väljuks.
3. Mõõtke vajaliku õõneskruvi pikkus ja kontrollige seda preoperatiivse kompuutertomograafia mõõtmisega, et vältida vigu. Pange tähele, et õõneskruvi peab tungima kortikaalsesse luusse odontoidprotsessi tipus (et hõlbustada järgmist etappi, luumurru otsa kokkusurumist).
Enamikul autorite juhtudest kasutati fikseerimiseks ühte õõnsat kruvi, nagu on näidatud joonisel 5, mis asub tsentraalselt pealuu poole suunatud odontoidprotsessi alusel, kusjuures kruvi ots tungib napilt odontoidprotsessi tipus tagumisse kortikaalsesse luusse. Miks on soovitatav kasutada ühte kruvi? Autorid jõudsid järeldusele, et sobiva sisenemispunkti leidmine odontoidprotsessi alusel oleks keeruline, kui kaks eraldi kruvi paigutada 5 mm kaugusele C2 keskjoonest.
Joonis 5 näitab õõnsat kruvi, mis paikneb keskelt pealuu poole suunatud odontoidprotsessi aluse juures, kusjuures kruvi ots tungib täpselt luu ajukoore sisse otse odontoidprotsessi tipu taga.
Aga lisaks ohutustegurile, kas kaks kruvi suurendavad postoperatiivset stabiilsust?
2012. aastal ajakirjas Clinical Orthopaedics and Related Research avaldatud biomehaanika uuring, mille autoriteks olid Gang Feng jt Ühendkuningriigi Kuninglikust Kirurgide Kolledžist, näitas, et üks ja kaks kruvi tagavad hambaluumurdude fikseerimisel samaväärse stabiliseerimistaseme. Seega piisab ühest kruvist.
4. Kui murru ja juhttihvtide asukoht on kinnitatud, paigaldatakse sobivad õõneskruvid. Kruvide ja tihvtide asukohta tuleks jälgida fluoroskoopia abil.
5. Ülaltoodud toimingute tegemisel tuleb olla ettevaatlik ja veenduda, et kruvimisseade ei puudutaks ümbritsevaid pehmeid kudesid. 6. Pingutage kruvisid, et avaldada murrukohale survet.
5. samm: haava sulgemine
1. Pärast kruvide paigaldamist loputage kirurgilist piirkonda.
2. Põhjalik hemostaas on oluline postoperatiivsete tüsistuste, näiteks hingetoru hematoomi kokkusurumise vähendamiseks.
3. Lõigatud kaela lai seljalihas tuleb täpselt sulgeda, vastasel juhul halveneb postoperatiivse armi esteetika.
4. Sügavate kihtide täielik sulgemine ei ole vajalik.
5. Haava drenaaž ei ole kohustuslik (autorid tavaliselt ei paigalda postoperatiivseid dreene).
6. Patsiendi välimusele avaldatava mõju minimeerimiseks on soovitatav kasutada nahasiseseid õmblusi.
6. samm: järeltegevus
1. Patsiendid peaksid jätkama jäiga kaelatoe kandmist 6 nädalat pärast operatsiooni, välja arvatud juhul, kui õendusabi seda nõuab, ning neid tuleks perioodiliselt pärast operatsiooni pildistada.
2. Emakakaela lülisamba standardseid anteroposteriorseid ja lateraalseid röntgenülesvõtteid tuleks üle vaadata 2., 6. ja 12. nädalal ning 6. ja 12. kuul pärast operatsiooni. 12. nädalal pärast operatsiooni tehti kompuutertomograafia.
Postituse aeg: 07. detsember 2023
