Kuna Sculco et al. Esmalt teatasid 1996. aastal posterolateraalse lähenemisviisiga väikese sisselõike kogu sisselõikega (THA), teatati mitmetest uutest minimaalselt invasiivsetest modifikatsioonidest. Tänapäeval on kliinikute poolt laialdaselt levinud ja järk -järgult aktsepteerinud minimaalselt invasiivset kontseptsiooni. Siiski ei ole endiselt selget otsust selle kohta, kas tuleks kasutada minimaalselt invasiivseid või tavapäraseid protseduure.
Minimaalselt invasiivse operatsiooni eelised hõlmavad väiksemaid sisselõikeid, vähem verejooksu, vähem valu ja kiiremat taastumist; Puuduste hulka kuulub siiski piiratud vaateväli, hõlpsasti tekitatavaid meditsiinilisi neurovaskulaarseid vigastusi, halva proteesi positsiooni ja suurenenud riski rekonstrueeriva operatsiooni tekkeks.
Puusaliigese kogunvasiivse koguartroplastika (MIS - THA) korral on operatsioonijärgne lihas tugevus oluline põhjus, miks mõjutada taastumist, ja kirurgiline lähenemisviis on oluline lihasjõudu mõjutav tegur. Näiteks võivad anterolateraalsed ja otsesed eesmised lähenemisviisid kahjustada röövija lihasrühmi, põhjustades õõtsuva kõnnaku (Trendelenburg limp).
Püüdes leida minimaalselt invasiivseid lähenemisviise, mis minimeerivad lihaste kahjustusi, on dr Amanatullah jt. Ameerika Ühendriikide Mayo kliinikust võrdles kahte lähenemisviisi, otsest eesmist lähenemisviisi (DA) ja otsest paremat lähenemisviisi (DS) kadaveriliste proovide puhul, et teha kindlaks lihaste ja kõõluste kahjustus. Selle uuringu tulemused näitasid, et DS-lähenemisviis kahjustab lihaseid ja kõõlusi vähem kui DA lähenemisviis ning see võib olla mis-THA eelistatud protseduur.
Eksperimentaalne kujundus
Uuring viidi läbi kaheksa värskelt külmutatud kadalil, millel oli kaheksa paari 16 puusaga, ilma puusaoperatsiooni anamneesis. Juhuslikult valiti üks puusa DA lähenemisviisi ja teine DS-lähenemisviisi kaudu ühes kadris ning kõik protseduurid viisid läbi kogenud kliinikud. Lihaste ja kõõluse vigastuse lõplikku astme hindas ortopeediline kirurg, kes ei olnud operatsiooniga seotud.
Hinnatud anatoomiliste struktuuride hulka kuulusid: Gluteus maximus, gluteus medius ja selle kõõlus, gluteus minimus ja selle kõõlus, vastuse tensor fasciae latae, nelikriceps reieluu, ülemine trapetsius, piatto, alumine trapetsius, obturator internus ja obturator Exterus (joonis 1). Lihaseid hinnati lihase pisarate ja palja silmaga nähtava helluse suhtes.
Joonis 1 iga lihase anatoomiline diagramm
Tulemused
1. lihaste kahjustused: DA ja DS lähenemisviiside vahelise gluteus -mediuse pinnakahjustuse ulatuses ei olnud statistilist erinevust. Kuid Gluteus Miniimuse lihase puhul oli DA lähenemisviisist põhjustatud pinnakahjustuse protsent oluliselt kõrgem kui DS -lähenemisviisist põhjustatud ning neljakesi lihaste kahe lähenemisviisi vahel ei olnud olulist erinevust. Kahe lähenemisviisi vahel ei olnud statistiliselt olulist erinevust nelikerksemplari lihaste vigastuste osas ning Vastus tensorfasciae latae ja rektus reieluu lihaste pinnakahjustuse protsent oli DA lähenemisviisi korral suurem kui DS -lähenemisviisi korral.
2. kõõluste vigastused: kumbki lähenemisviis ei põhjustanud olulisi vigastusi.
3. Kõõluste transektsioon: Gluteus Minimus kõõluste transektsiooni pikkus oli DA rühmas oluliselt kõrgem kui DS -rühmas ja vigastuste protsent oli DS -rühmas oluliselt kõrgem. Pyriformis ja obturaatori internase kahe rühma vahel kõõluste transektsiooni vigastuste osas olulist erinevust ei olnud. Kirurgiline skemaatiline on näidatud joonisel 2, joonisel 3 on näidatud traditsiooniline külgmine lähenemisviis ja joonis 4 näitab traditsioonilist tagumist lähenemist.
Joonis 2 1a. Gluteus Miniimuse kõõluse täielik transektsioon DA protseduuri ajal reieluu fikseerimise vajaduse tõttu; 1b. Gluteuse minimuse osaline transektsioon, mis näitab kõõluse ja lihaste kõhu vigastuste ulatust. GT. Suur -trochanter; * Gluteus minimus.
Joonis 3 Traditsioonilise otsese külgmise lähenemisviisi skeem atsetabulumiga, mis on nähtav paremal koos sobiva veojõuga
Joonis 4 Lühikese välise rotaatori lihase kokkupuude tavapärases tagumises lähenemisviisis
Järeldus ja kliiniline mõju
Paljud varasemad uuringud ei ole näidanud olulisi erinevusi operatiivse kestuse, valukontrolli, vereülekande kiiruse, verekaotuse, haiglas viibimise ja kõnnaku osas, kui võrrelda tavapäraseid THA mis-thaga. Tavalise juurdepääsuga kliinilise uuringuga ja Repantis et al. ei näidanud olulisi erinevusi nende kahe vahel, välja arvatud valu oluline vähenemine, ega olulisi erinevusi verejooksu, kõndimisolerantsi ega operatsioonijärgse rehabilitatsiooni osas. Gooseni jt kliiniline uuring.
Gooseni jt RCT. näitas pärast minimaalselt invasiivset lähenemisviisi HHS -i keskmise skoori suurenemist (mis viitab paremale taastumisele), kuid pikema operatiivse aeg ja oluliselt perioperatiivsemad komplikatsioonid. Viimastel aastatel on tehtud palju uuringuid, milles uuritakse lihaste kahjustusi ja operatsioonijärgset taastumisaega minimaalselt invasiivse kirurgilise juurdepääsu tõttu, kuid neid probleeme pole veel põhjalikult käsitletud. Käesolev uuring viidi läbi ka selliste probleemide põhjal.
Selles uuringus leiti, et DS -lähenemisviis kahjustas lihaskoe kui DA lähenemisviisi oluliselt vähem kui DA lähenemisviisi, mida tõendab oluliselt vähem kahjustusi gluteus minimuse lihase ja selle kõõluse, Vastuuse tensoorifassaadi latae lihase ja reieluu lihase tõttu. Need vigastused määrati DA lähenemisviisiga ise ja neid oli pärast operatsiooni keeruline parandada. Arvestades, et see uuring on cadaveriline proov, on selle sügavuse kliinilise olulisuse uurimiseks vaja kliinilisi uuringuid.
Postiaeg: 01. november 20123
